10. septembril toimus Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe vastuvõtt Hindreku talus neile omavalitsusjuhtidele ning valla- ja linnasekretäridele, kes tookord, 30 aastat tagasi omavalitsuste loomise juures olid. Meenutati, kuidas see kõik teoks sai.
Toonane maavolikogu esimees Andres Jalak meenutab: „Tutvusin oma kunagise, 30 aastat tagasi kirjutatud artikliga, selle pealkiri oli „Omavalitsus algab eelarvest“. Lugesin seda mitu korda, ma ei saanud esialgu üldse aru, mida ma seal rääkisin. Aga sel ajal oligi eelarve küsimus väga segane. Eelarvet kui sellist ei eksisteerinudki. Meil oli omal täitevkomitees rahandusosakond, kuid see allus otse rahandusministeeriumile, me ei teadnud palju meil on tulusid või kulusid. Paide rajoon oli tollal väga edukas, me olime esimesed, kes taotlesid, et tahame rajooniga minna isemajandamise peale, ehk saada selgeks oma tulud-kulud. Külanõukogus töötas sel ajal vaid mõni inimene: külanõukogu esimees, sekretär, koristaja, tehniline sekretär, sõjaväearvestaja. Külanõukogul omal rahakotti ei olnud. Meie eesmärk oli, et kõigepealt saaksime rajooni rahaasjad selgeks ja siis hakkaksime seda jagama ka valdadele-linnadele. Ega raha ei maksnud sel ajal midagi, siis oli limiitide ja fondide ajastu. Kui said omale fondi või limiidi plaanikomiteest kätte, rahaline kate ei olnud enam probleem. Kust me tarkust saime, et minna üle isemajandamise peale? Me hakkasime, vabariigis esimesena, otsima endale välispartnerit, sõprusomavalitsust. Sel ajal oli see üsna võimatu, see käis Moskva loaga, et võiksid sõlmida sõpruslepingu mõne väliriigi linnaga. Paide rajoon sõlmis lepingu Hamina linna ja Vehkalahti vallaga, me ei oodanudki Moskva luba ära. Sealt saime tarkuse, et mida üldse iseseisev omavalitsus tähendab, milline peaks vald olema, mis võiksid olla tema tulud ja kulud, seepärast pean välissidemete loomist sel ajal väga tähtsaks. Üks probleem oli, mäletate kindlasti, selleks, et välismaale minna, pidi olema välispass ja kaks viisat, esimene viisa riigist väljumiseks ja teine sihtriiki sisenemiseks. Sissesõiduviisa saamine oli märksa lihtsam kui väljasõiduviisa saamine ja seda väga lihtsal põhjusel, ei olnud välispassi plankette. Neid jagati Siseministeeriumis eriosakonnas, sinna majja lihtsalt niisama sisse ei pääsenud. Moskvast saadeti Eestile kas kvartalis või oli aastas, 1000 välispassi planketti, sellest 300 sai Paide rajoon. Tänu sellele meie inimesed said vaadata üle raudse eesriide.“
Virve Kuusik: „Esimeste vabade valimistega sai Paide linnapeaks Jaan Rõuk. Maavalitsusest hakkas tulema ülesandeid, näiteks ärme enam anna kutsealuste nimekirju sõjakomissariaadile. Erastamisega tehti algust, juuksurisalongid jt tuli erastada, kuid üks volinik leidis, et meestejuuksurit ei tohi erastada, sest „mismoodi need mehed Paide linnas hakkavad välja nägema, kui neil juuksurit enam ei ole!“. Algul oli Rahvarinne, siis tuli juba Reformierakond, Isamaa, ja siis toodi suur poliitika volikogusse.“
Ester Valdvee: „Lahendasime pidevalt vaidlusi, mis olid seotud põllumajandusreformiga, erastamised ja tagastamised. Osa asju läks ka kohtusse. Elamufondi meile majandist ei tulnud. Kui vallal tuli leida võimalus buss osta, oli mõte tuua Rootsist kasutatud buss, see osteti sularahaga.“
Jüri Ellram: „30 aasta jooksul ei ole vastu tahtmist tööle minemist olnud, see töö on pakkunud huvitavaid kogemusi. Pidusid oli palju, kui omavalitsused staatused kätte said, neid on tore meenutada. Hakkasime kiiresti põhimäärust ja arengukava tegema, olime ka ilma eelarveta ja järjest anti objekte meile üle, teed, lasteaed näiteks aga raha mitte ühtegi senti. Saatsime lasteaednikud osaliselt tasustatud puhkusele kuid me ei oleks tohtinud neid tasuta puhkusele saata. Tegime esimesel aastal 1,5 või isegi 2 km asfaltteed, ja peale seda 25 aasta jooksul enam mitte meetritki. Meile tuli omavalitsusse algaastatel tööle sotsiaaltöötaja, raamatupidaja, noorsootöötaja, kuid keeruline oli leida selleks rahaline kate. 1988-89 hakati kortereid erastama. Kui hakati rääkima haldusreformist, 1999. aastal, oli Tallinn linnapea Jüri Mõis, kes rääkis et omavalitsuse piirid ei pea olema koos. Saatsime siis talle kirja, et miks ei võiks Imavere Tallinnaga liituda. Mõis kutsus meid Tallinnasse vastuvõtule. Imavere kooli staadionil mängisime Tallinna linna vastu, võitsime neid 5:2, revanš oli Tallinnas Lilleküla staadionil, kus mäng avati PPA orkestri saatel. Selles mängus jäime viiki. Kui linnapea vahetus, jäi Imavere ühinemine Tallinnaga soiku.“
Meenutusi märkis üles ja pilte tegi
Helje Mets
